Static Line metoodika (Static Line on tõmbevall – tross mille abil teostatakse langevarju sundavamine) on pärit USA-st ja kujutab endast terve rea iseseisvaid hüppeid õhusõidukist, järk-järgult suurendades vabalangemise aega (s.t. hüppekõrgust).

Algusest peale tehakse kõik hüpped “tiib” langevarjuga. Tudengite langevarjud on valmistatud arvestades sellega, et seda kasutavatel inimestel ei ole mingit spetsiaalset lanvgevarjuri ettevalmistust. Horisontaalne ja vertikaalne kiirus nendel kuplitel on suurem (tudengi langevari omab horisontaalset kiirust – 9m/sek), kui ümmargustel dessantlangevarjudel. Võrreldes viimastega on “tiivad” täielikult juhitavad langevarjud ja omavad peaaegu kõiki iseloomusjooni, mis on sportlikul langevarjul. Võrreldes sportlangevarjuga on nende süsteemid palju töökindlamad. Langevarju avamisel, juhtimisel ja maandumisel on nad leebemad tudengi poolt tehtud vigade suhtes.

Static Line kursuse eesmärk on saada selgeks õige eemaldumine lennukist ning järg-järgult suurendada viivitamise aega eemaldumise ja pealangevarju avamise vahel.

Võib välja tuua mitmeid tähtsaid etappe Static Line programmis:

I etapp – õpitakse õigesti lennukist eemalduma koos kiire ja sunniviisilise pealangevarju aktiviseerimisega (kõrgus – 1500m).

II etapp – kinnipidamisaja suurendamine. Teise etapi eesmärgiks on õppida tagada stabiilset kehaasendit “vertikaalses voolus”. Kinnipidamisaeg kuni pealangevarju avamiseni on 3 -5 sekundit (kõrgus – 1500m).

III etapp – harjumine “vertikaalse vooluga” ja vaba langemiskiiruse kasvuga. Kinnipidamine pealangevarju avamiseni suureneb järk-järgult kuni 30 sekundini. Sellel etapil õpib tudeng ise vabastama pealangevarju tõmmates rõngasti või reliisist (kõrgus kuni 2500 meetrit ).

Terve kava jooksul õpib tudeng õigesti kasutama langevarju süsteemi, kontrollima kõrgusmeetrit ning panema kokku langevarju tüüpi “tiiv”.

Lõppeesmärgiks on langevarjuri listensi “A”, ning muidugi sellele vastavate oskuste ja kogemuste omandamine. Kõige effektiivsem on Static Line ja AFF kombinatsioon. Esiteks see võimaldab vähendada maksumuskoormust võrreldes AFF’iga ja teiseks vähendada üldhüppete kogust litsentsi “A” saamiseks. Langevarjurite ettevalmistamise kogemus on näidanud, et antud ettevalmistusprogrammis saab tudeng läbida terve kursuse sooritades mitte rohkem kui 15 hüpet. Reaalne hüpete kogus ja ka rahasumma sõltub tudengist ja tema õpimisvõimalustest.